Käisin eile koos teiste huvilistega Veimevaka tragide tegelaste poolt veetud ketramise nuusutamise üritusel. Kuigi mul on mingi luul, et ma kunagi saan maale elama ja siis tulevad lambad ja kõik muu sinna juurde kuuluv, olen ketramisega seonduvat teadlikult pidevalt edasi lükanud. No et kui juba praegu  ei taha raamatud ja lõngad ja riidelapid kuhugi mahtuda, mis siis veel saab kui villakuhi ja vokk ka siia elamisse veetaks… Sellele vaatamata ei saanud ju toredat võimalust kasutamata jätta. No ja toredaid inimesi on alati rõõm taaskord kohata  Arvata oli, et väga palju ma end ka tagasi hoida ei suuda (no ega ma eriti ei üritanud ka kui aus olla) ja päris tühjade kätega ei lahkunudki. Nüüd on mul kedervars ja peaaegu poolekilone nutsak maalamba villa :) Ketramise õpetajaga sai ka kontakte vahetatud ja kokku lepitud, et kui ma selle varrega sikutamise olen selgeks saanud, siis proovime voki peal uuesti. Esimene kord läks pehmelt öeldes aia taha :P Igatahes… väga suured tänud Liinale vedamise ja toreda päeva eest ;) ja näpud said vist antud… karta on, et muu läheb sama teed. Omal ajal või natuke hiljem :)