Avastasin, et mu kiratseval käsitööblogil on täna sünna. Palju õnne meile
sünnitada lapsi
ürgümmargustest emakodadest
kivilinna kandilistesse korteritesse
pehme liha ja kuuma vere vahelt
valada nad betooni
liivakasti nelja nurka
mänguväljakute rõskesse rauda
lootevee loksumisest
libistada nad lifti
kärusse kile alla
auto tagaistmele
lasteaia linoleumile
oma ema ootama
ja isa igatsema
/Kristiina Ehin/
Loomad on ikka targemad kui inimesed, eksole.
Ajaviiteartikkel kirjutab norskamise kahjulikkusest. Kõrvalseisjatele.
Sellepärast siis ei tasugi imestada, et:
Miks mõned emased ämblikud oma partneri pärast paaritumist tapavad?
Et nad norskama ei hakkaks.
/Peeter Volkonski @ “Volgi naljad”/
No ja tänase päeva teemadel veel. Head sõbrad levitavad ütelusi:
Hea sõber on nagu piss püksis – kõik näevad, aga ainult sina tunned tema soojust!
Head sõbrapäeva!
Krentu andis teatepulga.
Reeglid:
Võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.
Mul on Krentule sarnaselt ka siin laual üks Kareva raamat, “Hingering”. Aga no see pole kõige lähemal…
Kuna ma mitut korraga loen, siis paremalt käelt leiame sellised laused:
Esimene: Rong sõitis autole sisse ja paiskas selle ligi kolmsada meetrit eemale.
Viimane: “Ma soovin, et mu sõbrad oleksid tagasi!”
Kuldne: Daam võtab välja vardad ja hakkab klõbinal kuduma.
Oh mis vahva kuldne lause sattus
Raamat on Peeter Volkonski “Volgi naljad”.
Vasakult käelt jääb näppu:
Esimene: Kui ta on mind katsunud, leiab ta mu olevat puhtam kui kuld. /Hiiob/
Viimane: (see on tegelikult saatesõna viimane, a nu see ka raamatu osa ju) Kuivõrd Vonnegut on suutnud selles romaanis oma missiooni täita, kuivõrd tema hoiatused pärale lähevad ja tema pilamisi maailmaparandamine seda ilusat niisket sini-rohelist kera, meie planeeti, päästa suudavad, jäägu lugeja arvata.
Kuldne: Klaasid olid hõbetatud, nad olid peegliks igaühele, kes minu poole vaatas.
Raamatuks Kurt Vonnegut’i “Tšempionide eine”.
Ausalt öeldes on mul järg käest, kes on teinud ja kes mitte. Aga sellegipoolest, Paranka ja KK, teie lektüür, paluks
“Jah ne ma tei kirikkust kui ma kirkku läksi sis ma tei. Ema us ikk vt kui sa kirkku läd sis pane tähäle kui sehuksi kenad kirjad silikku aijad vei kinda kirjad vei sis pane mele ne ja tuo koeo. Ma tuo panni mele mol olli ea pia otsas ja sis kodu ma olli ni ruttus sis ma tegi paberi peale üles.”
Juula Äke, 86 a., Muhu, Soonda küla.
Katkend Riina Tombergi raamatust “Vatid, troid ja vamsad – silmkoelisi kampsuneid Lääne-Eesti saartelt”
Kui ma nii umbes aastavahetuse paiku mõlgutasin mõtteid eesootavast uuest ja oma järjega käsitööplaanideni jõudsin, siis tundus mulle, et rahvuslikuma maiguga käsitöö nuusutamise võiks õnnestunuks lugeda, kui muu toreduse (no näpuotsaga kirikindaid, pisuke tikkimist ja mõni täiesti uus oskus… kirivöö nt) hulgas saaks valmis ka üks kihnu troi, siis pärast Tombergi raamatu uurimist on soovid kaunikesti kasvanud. Saaremaal levinud kammpson (naiste variant sellest siis), oranž musta (või pruuni) männilise mustriga meeste vatt, roswams, stripuvams ja nipiga vatt keerlevad ka nüüd mu mõtetes. Vat, mida ühe raamatu tudeerimine kõik inimesega teeb! Nii ei julge neid järgmiseid ju kättegi võtta…