… ehk motoorne rahutus vol 3
(Jah, just vol 3. Vol 2 tuleb siis kui mõni usin asjassepuutuva pildile suudab püüda)
Tegelikult on mul üks kirg veel peale käsitöö. Raamatud (ja lugemine, muidugi) 
Oleks mul rohkem ressurssi ja ruumi, ma oleks vist bibliofiil. Seda lugemist saab küll viimasel ajal nii kriminaalselt vähe, et suisa hale hakkab endast. Varakevadest saadik polnudki nagu miskit eriti lugenud. Just läbi lugenud. Igasugu sirvimised ei lähe ju arvesse. Ega see, et oli periood, kui vähemalt kord päevas tuli neiule ette lugeda “Muna” ja “Kassike Kaspar” ja Ellen Niidu “Jakobi raamat” ja “Pikk päkapikupäev” ja veel umbes 10 nimetust. No siiamaani tuleb. Vahelduva eduga ikka ühte ja teist. Ja kui neiu omandab samad harjumused, mis noormehelgi on, siis näikse, et lähimate aastate jooksul siin muutust ei tule. Lektüür ainult vahetub. Ja tegelikult on see hea ju. Üks väheseid häid, mis mul oma lapsepõlvest meeles seisab, on just see ettelugemine. Niiet kuulaku aga 
Mõlemad.
Aga noh… Ise tahaks ka ju aeg-ajalt midagi. Hingele. Ja uusi asju teada saada. Ja niisama muhedat lugemist. No teate ju küll…
Saigi siis umbes poolteist kuud tagasi juba kevadel poolikuks jäänud ussisõnad välja otsitud. Ja sellele lisandus veel mõni kaua pooleli olnud või ammu (üle)lugemist oodanud kirjatükk. “Kaitseala” olen ma nüüdseks vist juba neli korda lugenud. Niiiii armas raamat (ja autor on minu kooliõde ka ) Ja loen kindlasti veel. Nagu ka Kivirähku ja otse loomulikult Alliksaart. Ikka ja jälle, siit ja sealt. Oleks mul öökapp, siis Alliksaar ja Viiding ja Masing ja mõnigi veel oleks seal püsiasukad.
Lobeda suvelugemise lootuses sai soetatud auhinnatud vanameeste-raamat. No mai tea. Kuidagi nagu liiga lobe… Poleks pidanud soetama… Õnneks suutis sõbranna mind hullemast hoida. Teine “selle suve hitt” jäi soetamata ja lugemata. Esialgu vähemalt.
Süveneva Jaapani-huvi jätkuks veidi muinasjuttu ja mõni hiljutine tükk Päevalehe sarjast ka. Hamsuni “Maa õnnistus” meeldis mulle veidi rohkem kui “Nälg”, Ripley on nats liiga pooleli veel, et midagi arvata…
Kuna mul nüüd selline nurk on, kuhu ülestähendusi teha, siis nüüd ja edaspidi hakkavad äämärgitud saama loetud kaantevaheline. Et endal kunagi ehk tore vaadata mis ja kus. Ega ma vast arvustama hakka. Kui, siis mainima, et kas meeldis või mitte… või mõni sõna meeleolust vms. Hiljuti siis nood:
* “Jaapani muinasjutte” sarjast “Saja rahva lood”
* Christine Nöstlinger “Vahetuslaps”
* Tiina Laanem “Väikesed vanamehed”
* Kristiina Ehin “Kaitseala”
* Andrus Kivirähk “Mees, kes teadis ussisõnu”
* Knut Hamsun “Nälg”
* Ingmar Bergman “Stseenid ühest abielust”
* Artur Alliksaar “Päikesepillaja”
* Patricia Highsmith “Andekas mr Ripley”
Tegelikult peab vist tunnistama, et ma olen raamatute osas selline hoogne koguja. Hoogsamgi kui lõngade puhul. Ja juba mõnda aega tagasi üritasin juhinduda süsteemist, mis aitaks kokkutassitud vara ka loetuks tunnistada. No et iga uus raamat võiks enne järgmiste koju ilmumist loetud saada. Ja vähemalt üks varasemast osturetkest pärit lugemata raamat ka. Siiani pole see väga töötanud. Nüüd kui asi niimoodi kirjas, äkki töötab paremini?
Kuigi jah… Täna sai ju kirbuturul käidud. Ja ega ma siis sellisest kohast raamatuteta ää saa tulla. No ja raamatukogust tõin ka mingi posu laste- ja folklooriteemalist lugemist laupäeval. Et siis järgmise paari kuu lektüür paigas? Näis…
Turusaagi jäädvustasin ka. Ikkagi minu esimene kirbuturg 
Väga vahva ettevõtmine. Natuke leidsin seda ka, mille järgi ma sinna läksin. Ja ehk korraldajad ikka leiavad viisi, kuidas üritus iganädalaseks muuta. Meil tahaks siin tegelikult terve kuhi asju uue omaniku juurde